Kodusünnitusest

Igal naisel on õigus sünnitada enda poolt valitud tingimustel.
Sünnitada oma kodus on iga naise inimõigus.

Alates 1. augustist 2014 on Eesti Vabariigis võimalik naisel, kes on valinud sünnitamise kohaks kodu, saada legaalset ämmaemandusabi kodusünnitusel.

Planeeritud kodusünnitus on raseduse plaanikohase ja tervikliku jälgimise ajal raseda soovil planeeritud, visiitide käigus eelnevalt kokku lepitud, väljaspool haiglat kodustes tingimustes ämmaemanda poolt vastuvõetud sünnitus. (Sotsiaalministri määrus nr. 44; 02.07.2014)

Kodusünnitusabi võib osutada ainult Terviseameti tegevusloaga ämmaemand.

Eeldused kodusünnituseks

Kodusünnitust võib planeerida terve naine, kui:

  • ta on avaldanud soovi kodusünnituse planeerimiseks;
  • raseduse kulgu on jälgitud vastavalt kehtivale raseduse jälgimise juhendile, riske on
    hinnatud ämmaemanda ning vajadusel naistearsti poolt;
  • vastavalt riskide hindamise tulemusele: on käesolev rasedus normaalse kulu ja madala
    riskiga, varasemate raseduste ja sünnituste kulus ei ole esinenud oodatavat sünnitust
    komplitseerida võivaid seisundeid või olukordi, varasemad rasedused ja sünnitused on
    olnud tüsistusteta, oodatav sünnitus on madala riskiga;
  • naine omab tõenduspõhist ja tasakaalustatud teavet raseduse, sünnituse (nii haiglas kui
    kodus toimuva) ja sünnitusjärgse perioodi kohta informeeritud valikute tegemiseks;
  • keskkond ja sotsiaalne tugivõrgustik toetavad kodusünnitust;
  • sünnituskoht ei asu lähimast sünnitusosakonnast kaugemal kui 30 kilomeetrit;
  • sünnitus algab ajavahemikus 37+0 kuni 41+6 rasedusnädalal.

MINUST

foto:Stina Kase Omandasin ämmaemanda kutse 2003. aasta alguses, misjärel asusin tööle Ida-Tallinna Keskhaigla sünnitusosakonda, kus ma töötan tänini. Pakun peredele ettevalmistust loomulikuks sünnituseks, viies läbi nõustamisi, loenguid, vestlusringe ning rasedate võimlemistunde. Minu eriline kiindumus kuulub loomuliku sünnituse edendamisele, kuna see on parim nii emale kui lapsele. Kodusünnitusabi osutamist alustasin 2017. aasta juunis.

Koolitan end pidevalt uute erialaste teadmiste ja oskuste osas. Samuti pakuvad mulle huvi mitmed täiendmeditsiini harud, mis toetavad emaks saamist ja olemist. Olen läbinud kursused homöopaatia, refleksoloogia ja osteopaatia alal. On südantsoojendav saada puudutatud imest, mida kätkevad endas rasedus ja sünnitus. Isiklikult olen seda kogenud neljal korral, kandes ilmale oma neli last. Need kogemused on mulle õpetanud, milline on sünnituse olemus ja hing ning kuivõrd habras ja õrn on naine sünnituse ajal. Me kõik oleme ainulaadsed ja nii on seda ka iga sünd. Seepärast on alati midagi õppida. Soovin avatud südame ja alandliku meelega vastu võtta kõik õppetunnid, mida pakuvad mulle need väekad naised ja targad lapsukesed.

Minu sooviks on naistele jagada teadmisi ja praktilist tarkust, mis aitaks toime tulla nii lapseootuse, sünnituse kui sünnitusjärgse ajaga. Soovin austada iga naise ja pere valikuvabadust ning pidada lugu nende isiklikest otsustest.

Soovin olla Sulle toetav ja hell kaaslane sel imelisel teekonnal.

Sina tõid mind välja emaüsast, andsid mulle turvatunde ema rinnal

— Laulud 22:9

JUHENDID JA DOKUMENDID

Kodusünnituse planeerimisel tutvu esmalt kehtivate juhenidtega:

Planeeritud kodusünnitusabi juhend Eestis leiad siit

Kodusünnituse määruse leiad siit

Valmistu loomulikuks sünnituseks. Külasta erinevaid perekoole. Mõned soovitused enda harimiseks:
http://www.ammaemanduskeskus.ee/
https://www.hypnosynnitus.ee/

Kodusünnituse soovist teavita oma rasedust jälgivat ämmaemandat või arsti.
Kirjuta vabas vormis tahteavaldus kodusünnituse soovimiseks.

Palu oma rasedust jälgival ämmaemandal/arstil täita riskide hindamise tabel. Vastava vormi leiad siit: Sunnitusriskide-hindamise-vorm.pdf

Võta ühendust kodusünnitusabi osutava ämmaemandaga.
Kodusünnitusabi osutavad ämmaemandad leiad siit:
https://ammaemand.org/kodusunnitus/teenust-osutavad-ammaemandad/

Enne sünnitust külastab ämmaemand kodu, kus plaanitakse sünnitada. Visiidi käigus arutatakse üksikasjalikult läbi kõik kodusünnitusega seonduv ning sõlmitakse leping
kodusünnituse teenuse osutamiseks. Lepingu leiad siit

Soovi korral võid sünnitusele kaasata sünnitoetaja.
https://www.doula.ee/
https://www.facebook.com/doulafreta/

Lapsele väljastab isikukoodi perekonnaseisuamet või kohalik omavalitsus kodusünnitusämmaemanda poolt väljastatud meditsiinilise sünnitõendi alusel. Vastava juhendi leiad siit: https://www.riigiteataja.ee/akt/1057884

Lapse sünni registreerimiseks tuleb täita avaldus. Leiad siit: https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/1070/2201/4009/Lisa1.pdf#&searchCurrent

SÜNNITUSTARBED

Kodusünnituseks varu järgmised tarbed:

  • soe tuba – 23, 24 kraadi; lisasoojustuse võimalus (elektriradiaator, puhur)
  • riietuseks sobib öösärk, pane valmis ka soojad sokid
  • sünnituspesa tarbeks matt, tekk jalgade alla pehmenduseks, kattekile, rohkelt patju
  • imavaid aluslinu 1 pk - suurus 60 x 90 cm või 80 x 80 cm (müügil apteegis või invapoodides)
  • käterätte, voodilinu, vannilinu
  • majapidamispaberit
  • geelikott ja jääkuubikuid
  • kummist soojenduskott
  • soovi korral aroomõli (ka massazi jaoks)
  • mahe valgustus (soolalamp, öölamp, kamin, küünlad)
  • kohtvalgusti (laualamp)
  • soovi korral vann või sünnitusbassein; tihe jõhvsõel, et vannivett puhtana hoida. Sünnitusbasseini koos vajalike tarvetega saad rentida ka minu käest. Info vanni kohta leiad siit
  • joogiks vett, vaarika- või nõmmliivateed, magusat mahla; sünnitusjärgseks ajaks raudrohu-, kortslehe- või kõrvenõgeseteed (joogikõrred)
  • söögiks puuvilja, marju, tumedat šokolaadi jms
  • beebi esmaseks tarbeks pehme lina ja tekk, särgike, püksid, mitu mütsi, mähkmed
  • prügikott
  • kui soovid platsentat säilitada, siis kaanega plastikkarp
  • suured hügieenisidemed sünnitusjärgseks perioodiks (müügil apteegis või invakauplustes)
  • juhuks kui peaks tekkima vajadus haiglasse sõita - kott isiklike asjadega ning beebile õueriided
  • dokumendid: ID kaart, rasedakaart, sünnitusplaan

LUGEMIST JA KUULAMIST

http://www.waterbirth.org/

https://waterbirth.org/articles-for-parents/

https://sarahbuckley.com/giving-birth-at-home/ https://news.ubc.ca/2021/10/07/planned-home-birth-presents-little-risk-where-midwifery-is-well-integrated/

http://www.homebirth.org.uk/

https://mana.org/blog/new-studies-confirm-safety-of-home-birth-with-midwives-in-the-us

http://www.thespec.com/news-story/6771422-home-birth-safe-for-low-risk-pregnancies-research-shows/

https://arvamus.postimees.ee/7410374/liis-raag-kaalutletud-kodusunnitus-on-turvaline

https://podcast.ee/ausad-mehed/56-ann-ja-ingrid-teadlikust-rasedusest-loomulikust-kodusunnitusest-ja-mehe-rollist-selle-juures/

https://perejakodu.delfi.ee/artikkel/91012999/kodusunnituste-arv-eestis-kasvas-eelmise-aasta-sama-ajaga-vorreldes-poole-vorra-ammaemand-siiri-ennika-planeeritud-kodusunnitus-pole-ohtlik

https://podcast.ee/emmecast/17-kodusunnitus-kulas-maarika-mesipuu-veebel-by-emmecast/


SÜNNITUSABI OÜ 2021. AASTA ÜLEVAADE

  • 208 koduvisiiti
  • 19 veebikonsultatsiooni

81 planeeritud kodusünnitust, millest:

  • 77 kodus alanud sünnitust, millest:
    • 74 naist sünnitas kodus
    • 3 naist haiglas - üleviimine haiglasse sünnituse seiskumise või aeglustumise tõttu. Neist kahel juhul lõppes sünnitus keisrilõikusega, ühel juhul vaakumekstraktsiooniga
  • 4 naist ei saanud kodus sünnitada rasedusaegse patoloogia tõttu
  • Sünnitusjärgset haiglasse üleviimist ei esinenud kordagi

pilt1

pilt2

Esmakordselt sünnitas kodus 62 naist, varasem kodusünnituse kogemus oli 12 naisel.
Peresünnitusi oli 72, koos emaga sünnitas 1 naine. Sünnitoetaja oli kaasatud 24 korral.
Teine ämmaemand tugiisikuna oli kaasatud 3 korral. Fotograaf oli kaastaud 3 korral.

pilt3

pilt5

Sünnituse toimumise koht:

  • Tallinnas 43
  • Harjumaal 21
  • Pärnumaal 5
  • Tartumaal 3
  • Lääne-Virumaal 1
  • Järvamaal 1

pilt6

Sünnitusasendid:

  • Põlvedel 20
  • Käpuli 12
  • Kükkis 12
  • Istudes 11
  • Külili 10
  • Püsti 5
  • Klassikaliselt 4

SÜNNITUSLOOD

RUNO SÜNNILUGU

Laulu algus

„I love it when a plan comes together“ (A-Rühm)

Mul ei ole tegelikult olnud unistust kodusünnitusest, aga nii see siiski läks, meie segane pandeemiaaeg mängis selle mulle kätte ja ma olen meie imelise lõpplahenduse üle ülimalt rõõmus. Plaan kujunes pika aja jooksul, aga otsus, et kodusünnitus võibki olla minu jaoks täiesti arvestatav variant, tuli juba raseduse alguses. Esimene trimester langes teise koroonalaine aega, kus suur osa välismaailmast oli lukus ja sünnitusmajades kehtisid ranged piirangud toetajate kaasamisele sünnitusele. Tundsin, et soovin rohkem toetust, kui neil oli võimalik pakkuda. Teisalt teadsin, et sünnitus kui selline võiks mulle koduses keskkonnas sobida küll – meie esimesel sünnitusel taipasime sünnitusmajja liikuda alles presside alguses.

Hetkel, mil küsisin endalt, missugune võiks olla minu ideaalne sünnituskeskkond, ilmus mu arvuti taustapildiks niisugune kujutis. See köitis mu tähelepanu ja ma hakkasin seda vaatlema oma sünnituse kontekstis. Esmalt märkasin vett ja valgust, aga see ei tundunud veel peamine. Märkasin kaht daami, kes pidasid valvet – ilmselt ämmaemand ja sünnitoetaja, mõtlesin. Silma torkas ka konn, kes oli pildil valves järgmisel ringil – sain aru, et see on mu pooleteise-aastane poeg, oleme lapsi ikka konnadeks kutsunud, seega tema koht tundus olevat piisavalt lähedal, aga mitte päris juures. Kõige rohkem silmitsesin seda majakest – millest need korrused ikkagi märku annavad? Kas viitab see sünnitusmaja kolmandale korrusele, kus on sünnitustoad või millelegi muule, kuni vaatasin aknast välja ja sain aru. See on hoopis kuusk meie aiamaja taga, vaade meie aknast. See pilt andis usalduse minna kodusünnituse ideega aktiivsemalt kaasa.

Pilt%201 Pilt%202

See kirjeldatud hetk, kui kodusünnituse mõte sai kinnitust, olin kirjutanud tegelikult ühe luuletuse. Kasutasin seal palju veeremise kujundit. Küsisin, kuidas kaasa veereda ja valmis olla. See kujund oli mulle edaspidi toeks, kui oli tarvis otsustavust, mis kursusi või materjale seekord lugeda. Mulle oli jäänud silma „Spinning Babies“ sünnituseks ettevalmistuse koolitus, mis annab aimu, kuidas beebid olukorraga „kaasa veerevad“ ehk ennast kõhus ja sünniteedes keeravad, et sünnitusele kaasa aidata. Õnneks klappis nii, et saime doula Freta Uusküla endale külla kutsuda – see oli hea, et näha, kus ja kuidas teha neid harjutusi just meie kodustes tingimustes. Eriti oluline oli see pea alaspidi käteltoengu jaoks. See asend näis kõige rohkem tita jaoks kõhus ruumi tegevat, nii et ta sai ennast ka ise sobivasse asendisse nihutada.

Enne seda olin paar korda kohtunud ka sünnitoetaja Inge Bachausiga, kes pidi tulema ka mu sünnitusele ning lugenud Katrin Saagelt saadud raamatut „Orgasmic Birth“. Nendest kohtumistest ja lugemismuljetest sain kõige rohkem kaasa innustust mitte ära unustada oma meelelisi kogemusi ja naudinguid igapäevaselt, kui olin rase. Väikese vanusevahega laste puhul võib see ilmselt kergemini juhtuda kui muidu. Selle mõtteviisi sain abiks võtta ka sünnituse ajal lõõgastumiseks.

Tartu kodusünnituse ämmaemand, kellega ühendust võtsin, oli tore, kuigi ma polnud päris kindel, kas ta on ikka minu inimene. Ta tundus igatahes kohanemisvõimeline ja oma kahtluse tundele ei pööranud ma eriti tähelepanu, sest mõtlesin, et sünnitan ju mina, mitte ämmaemand. Ta tegi minuga lepingu kuni 41+2 nädalale. Vaatasin seda kuupäeva lepingul ja muigasin, et ega selleks ajaks mu laps küll ära ei sünni. Aga küllap siis saabki jooksvalt vaadata, kuidas meie enesetunne on ning lepingut pikendada. Nii siiski ei läinud. Püüdsin mitte klammerduda kodusünnituse ideesse ja soovitan seda mitte teha ka teistel, kuid kui juba sellesse ideesse panustada ja kui kõik tervise näitajaid on korras, ei tohiks kodusünnituse võimalust käest lasta lihtsalt sellepärast, et lepingut pakutakse liiga lühikese aja peale. Kodusünnitus on Eestis lubatud enne 42 nädala täitumist, nii et midagi seaduse ja praktikavastast ei oleks ka terve selle aja täis kandmises. Olgugi et nüüd on ämmaemandate juhendis näiteks esilekutsumine soovitatud juba 41. nädalast.

Tegin endaga kokkuleppe, et ei muretse, kui kannan seda beebit veidi pikemalt kui 40 nädalat. Mu esimene laps sündis 41+3, alguses väikese mehaanilise kaasabiga (sain ballooniga koju minna) ja siis hiljem presside ajal oksütotsiinitabletiga. Tundsin, kui väikest tõuget mu keha oli vajanud, et laps saaks tulla, nii nagu soovisime ja seetõttu usaldasin, et seekord ei ole seda lisatõuget vaja. Olin ka lihtsalt nii uudishimulik – tahtsin teada, mida mu keha teeb täiesti ise ja kuidas valib tulla beebi. Arvestasin ka võimalusega, et võib-olla ma enam rohkem lapsi ei soovi ja see on mu viimane sünnituse kogemus. Tahtsin nii väga teada, milleks mu keha on võimeline.

Mul oli seekord rasedusest kõrini juba väga varakult. Häbemeluu ja reiesisekülje kõõlused tegid valu ja kõndimine oli vaevaline. Sellegipoolest suutsin ma raseduse lõpus rõõmus olla – seda eelkõige oma mehe toetuse tõttu. Ta oli võtnud puhkuse juba sünnituse eeldataval kuupäeval ja nii saime pikalt koos ilusaid sügisilmu nautida ja meie esimese pojaga nunnutada. Samuti saime veel mitu korda kodu koristada ja asju uue tita tulekuks valmis seada.

Sünnitustegevus algas lõpuks veidi hingamist ja keskendumist nõudvate tuhudega 41+4 nädalal, esmaspäeva hommikul kell 4. Umbes poole seitsme ajal saatsin ämmaemandale sõnumi, et miskit on käimas ning tema vastas, et läheb haiglasse tööle ja püüab endale asendajat leida. Üritasin edasi magada ja see õnnestuski, sest tuhud hakkasid vaibuma ja muutusid päris harvaks. Kui päeva peale tuli ka sõnum, et asendust ei õnnestunud leida, jäi mul sünnitus enam-vähem päris seisma. Limakork küll eraldus, aga tuhusid oli ikka päris vähe ja nad olid jälle kergemad. Ämmaemand pakkus, et võiksin teisipäeval haiglasse sisse tulla ja ta saaks meile ka peretoa broneerida. See kõlanuks päris hea variandina esmasünnitajale, kuid mulle, kes ma olin huvitatud loomulikust sünnitustegevuse algusest, ei tundunud see üldse kutsuv. Kui ma olen seda last kandnud juba 41+4 nädalat, siis ma jõuan seda teha kaks päeva veel. Kahe päevaga ei juhtu midagi ka lapsel, mõtlesin. Teisipäeva hommikuks oli mul broneeritud ka nõustamine sünnituseelses osakonnas ning mulle tehti kõikvõimalikud analüüsid, nii et sain oma sisetundele ka kinnitust – kõik on korras. Seal kulus siiski hämmastavalt palju aega, ligi 3 tundi, kuid võtsin seda mõnuga, sest sain aega olla iseendaga rahulikult ja ei pidanud tegelema meie alla-kaseaastasega. See oli väike puhkus kodust – kus ju tegelikult tahtsin sünnitada.

Pärast uuringuid läksin jalutama ja tegin mitu telefonikõnet oma toetajatele – emotsioone oli veel palju ja teadsin, et koos nendega ma ei sünnita, sünnitus lihtsalt ei hakka pihta. Kui selgus, et Ingel oli tekkinud väike nohu, uurisin muuhulgas Fretalt, kas ta tuleks Tallinnast, kui läheb asjaks. Eelistasin seekord virtuaalsele toetusele inimest kohapeal, kes saaks ka vajadusel käed külge panna (esimesel sünnitusel toetas mind Ingrid Mikker telefoni teel, mis oli toona samuti kaval variant). Võtsin uuesti ühendust ka kodusünnituse ämmaemand Siiri Ennikaga, kellega olin põgusalt nõu pidanud ka juba esmaspäeval. Siiri ei saanud ennast mulle nii ootamatult ära lubada, kuid sellest telefonikõnest oli palju kasu. Läksin koju ja mõtlesin, et sellegipoolest on mul veel võimalus kogeda loomulikku sünnitust, olenemata asukohast. Lasin lahti ootustest ämmaemandale, kellega mul leping oli, ning saatsin talle ka sõnumi „las siis olla nii“. Juba tund aega pärast seda sõnumit hakkasidki mul tuhud – sünnitus läks uuesti käima.

Helistasin uuesti Fretale ja Siirile, Freta helistas ka ise Siirile ja siis uuesti mulle: „Tavai, me tuleme!“ See kelmikas „me tuleme“ Freta suust tegi mu nii rõõmsaks. Olin juba selle mõtte peale, et nad hüppasid autosse ja asusid teele, nii tänulik, et mõtlesin, et no nüüd on tõesti ükskõik, kus ma sünnitan. See toetus ja usaldus käsikäes toimis juba iseenesest nii väestavalt. Siiri veel vahepeal uuris telefoni teel, kuidas mul läheb – kas nad ikka jõuavad parajal ajal – jaa, olin selles täiesti kindel, et kell kuus või pool seitse nende tulekuks on hea aeg.

Vahepeal pakkisime vanema poja kokku ja mees viis ta vanavanaema juurde. Samal ajal tuli mulle sõnum „Sulle on saabunud pakk Lembitu Konsumi automaati“. Muigasin, et kas see nüüd tõesti on see värviline lamp, mille olin naljaviluks tellinud USAst oma sünnitust silmas pidades või taas mõni raamatupakk. Ega muud moodi teada ei saanud kui järele minnes, nii et pärast lapse äraviimist sõitis mees veel kella viiese tipptunni ajal seda pakki tooma. Ütlesin, et mu uudishimu on lihtsalt nii suur ja veidi saan veel omapäi hakkama küll. Kujutate ette, see kaks-kolm kuud oodatud sünnitusvalgustus saabuski – päeval, mil sünnitus käis ja tuhud olid täies hoos!

Pilt3
Pilt%204 Pilt%205

Hetk, mil Freta oma hiiglasliku musta autoga meile maja ette sõitis, oli nii pidulik. Veel pidulikum oli, kui nad koos ämmaemandaga sisse astusid – ilusates kleidikestes – sest ikkagi ju sünnipäevapeole. Kingitusi muudkui saabus – nüüd oli aeg ära oodata ja vastu võtta ka sünnipäevalaps ise. Mõtlesin, et minu sünnitus võiks kesta umbes kuus tundi nagu üks korralik tööpäev, mitte liiga kontimurdev. Nii ka läks. Samuti mõtlesin, et sünnitus võiks alata päevasel ajal, et see ei segaks liialt magamisrütmi ja suubuda õhtusesse intiimsusse. Ka see soov läks täide.

Pilt%206 Pilt%207

Aeg läks üldiselt kiiresti. Nautisin puusaringe nii pallil kui ka püsti, pikutasin voodis külili, lasin Fretal ja oma mehel mu puusi suruda, istusin vannis ja lürpisin morssi. Vann oli väga hea mõte ja tõesti lõõgastav. Siiski tulin vahepeal sealt uuesti välja. Freta ja Siiri julgustasid samuti pigem palju liikuma. Ise ma ilmselt oma hüpnosünnituse kursuse taustaga oleks rohkem paigal lebanud. Aga kõlas loogiliselt, et aeg-ajalt natuke asendeid muutes saab ka beebi grammikese jälle edasi nihkuda. Tuhudevahelisel ajal viisin ämmaemanda kurssi oma eelmise sünnituse asjaoludega ning jutustasin muustki, mis tundus asjakohane. Täisavatuse lähenedes jäi juttu vähemaks. Ühe tuhu ajal, kui Freta oli mind suunanud asendisse, mis meenutas ratsutamist, tulid mulle meelde toetavad luuleread ühest luulevideost „Tundekasvatuse“ filmist, mille hiljuti olime loonud. See Iirimaalt pärit naine, kelle luuletus see oli, ei ole ise ema ja võib-olla ta isegi ei soovigi seda, kuid sellegipoolest sai ta olla minu sala-duula.

Ürgkeel
Loom ja inimene
on üksnes sõnad,
tema on enne sõnu
nagu meiegi,
kes me unustame ürgkeele
hammaste taha.

Vaistul pole vormi,
see ei tea midagi
oma teadmisest,
ainult neid osi,
kui need lahti harutada:

Ma tean tema suud,
tema teab minu käsi,
tunnen tema liikumist,
selle võpatusi.
Tema tunneb mu häält,
selle võpatusi.

Joondume hüppeks,
küsin temalt samme,
tema otsustab.
Tõuseme õhku ja sulame kokku
kõigega
ajas
ja ajatuses.

(Tervet filmi on võimalik vaadata siin: https://kumu.ekm.ee/syndmus/tundekasvatus/)

Pilt%208 Pilt%209

Üsna pea puhkesid mul veed ja ma suundusin uuesti vanni. Olin endale üllatuseks üsnagi häälekas. Esimese sünnituse ajal tundus ainult hingamisele keskendumine energiasäästlikum. Nüüd tagantjärele videot vaadates polnud ma seegi kord tegelikult just vali. Valusam tundus lihtsalt kui esimesel korral, sest pressid olid tihedamalt. Asukoha vahetamise tõttu jäid esimesel korral presside vahed pikaks, nüüd kodus sünnitusega lõpuni minnes ei olnud muret, et hoog ära raugeks. Lisaks õnnestus mul seekord vältida tugevat kaasapressimist, keskendusin lõdvestumisele ja lasin kehal ise tööd teha.

Pilt%2010

Algul põlvitasin pea mehe õlal või rinnal ja hiljem olin poollamaskil istuvas asendis. Presside vahepeal panin jalad vanniäärele puhkama, et lihastest krampe välja loksutada. Need olid väga mõnusad asendid, mida võimaldab just kodusünnituse pehmes vannis olemine. Ka beebi välja libisemise ajaks oli see poolistuv-poolhõljuv asend hea, sest nägin kogu liikumise ilu ja sain beebi ise vastu võtta. Ta tuli tõesti kaunilt – rahulikult välja libisedes, justkui hõljudes, saabudes enne südaööd kell 23:21. Selgus, et see ilus number on ühtaegu meie luulefilmi 4. osa pikkus – osa, kuhu kuulub ka mu enda rasedusaegne luulevideo, milles tegi kaasa seesama kõhubeebi, kes nüüd oli sündinud.

Pilt%2011

Vannis ootasime ära ka platsenta tuleku ja siis liikusime voodisse, et lapsele rinda anda ja mind üle vaadata. Õmblusteta ma ei pääsenud, kuid trauma ulatus oli ikka hoopis teine – kui puudus üleüldine hirmus paistetus. Seejärel mõõdeti ja kaaluti ka laps: ilusad 53 cm ja 3650 g. Kõige rohkem hämmastas mind, kui teistsugune tita välja nägi – seekord mu enda isa moodi, sest esimene laps on pigem mehe isa nägu.

Uhke kahe lapse isa käis vahepeal veel poes ja tõi torti ning kirsiks tordi peal – mis olid ka sõna otseses mõttes olemas –, oli seekord hoopis üks külmkapist leitud kraadivaba õlu, mille ta välja tõi, kui ämmaemand ja sünnitoetaja olid juba tagasiteel Tallinna. See enesega-rahulolu-lonks külma õlut maitseb siiani mu meeles jumalikult.

Pilt12 Pilt13

Nii et elu on imelik ja sünnid imelised. Tuleb välja, et mõnikord on kõige loogilisem sünnitada kodus 41+5 nädalal, 600 meetrit Maarjamõisast, toetuseks abivägi Tallinnast. Mu mees imestab siiamaani, et küll tal on isepäine laps ja järjekindel naine: ootasid ära, kuni ämmaemand Siiri tuli Põhja-Eestist ning Hiina lamp USAst. Vean kihla, et kui Freta teile järgmine kord hoovi sõidab, hakkab teilgi peas mängima:

If you have a problem, if no one else can help, and if you can find them maybe you can hire The A-Team

Kirjutatud 10.02.2022

== == ==

VIVIANI SÜNNILUGU

Ootamatu kodusünnitus keset koroonakriisi

Olin justkui transis – istusin, beebi süles, pisar silmas, ja küsisin, kuidas see võimalik on? Hetk tagasi olime kodus kahekesi ja nüüd juba kolmekesi!

Meie tütar ei olnud mitte lihtsalt otsustanud, et isa kohalolu on vajalik, vaid sündis tema käte vahele.
Päris raseduse algul lugesin Ina May Gaskini raamatut „Loomuliku sünnituse teejuht“. Kui erinevad olid nende naiste kodusünnitused sellest, mida mu sõbrad ja tuttavad olid haiglas kogenud! Jah, haigla on turvaline koht, aga miks siis pole paljudel seal sünnitanutest häid mälestusi, vaid kõik räägivad vaid valust, esilekutsumisest, epiduraalist ja muust sellisest?

Tundsin, et sünnitus on nii imeline ja intiimne asi, mis ei peaks haiglaseinte vahel toimuma. Rääkisin kodusünnituse mõttest ka abikaasale Erkile (35), kuid talle tundus see liiga riskantne, kuigi elame Tallinnas ja kiirabi jõuaks vajadusel kohale minutitega. Ma ei soovinud, et ta sünnituse ajal pinges oleks, nii matsin selle idee maha.

Taas kord tundsin kodusünnituse soovi, kui käisin haiglas tutvumistuuril. Sünnituspalat oli väike. Kuidas ma sinna ämmaemanda, sünnitoetaja ja abikaasaga üldse mahun? Kui läksime perepalatit vaatama, tundsin tüüpilist haigla ja selle toidu lõhna. Olen haiglas olnud ja need lõhnad tuletasid meelde kurba ootust. Ootust, et saaks juba koju, ootust, et keegi tuleks vaatama.

Kodusünnituse alternatiiv tundus olevat see, et olen võimalikult kaua kodus koos sünnitoetaja ja abikaasaga. Samas pean ühendust eraämmaemandaga, kes annab märku, kui tuleb haiglasse sõita. Minu valitud ämmaemandaks osutus Siiri Ennika, ülimalt meeldiv inimene.

Koroona lõi plaanid sassi
Kui koroona Eestis levima hakkas, ei osanud ma algul uneski näha, et see võib mõjutada minu sünnitust. Kui tuli uudis, et sünnitusmajja tugiisikuid ei lubata, tuli pisar silma. Olin ju terve raseduse aja arvestanud, et tähtsal hetkel on mu kõrval lisaks Siirile ka abikaasa ja sünnitoetaja, Inge Bachaus kes meid sünnituseks imeliselt ette valmistas. Kuidas siis nii, et isa näeb beebit alles siis, kui ta on juba kolm või rohkemgi päeva vana?!

Minu rõõmuks pakkus abikaasa nüüd aga ise, et võiksime kodusünnitusele mõelda. Kui varem oli ta kahelnud, kas peab sünnitusel vastu – kõik need lõhnad ja vedelikud ja muu säärane –, siis nüüd tundis ta, et ta ei tahaks sellest hetkest ilma jääda. Meie õnneks on Siiri litsentseeritud ämmaemand, kes võib võtta vastu sünnitusi ka kodus. Pöördusime tema poole, ta vaatas meie kodu üle ja sõlmisime kodusünnituse lepingu. Kodusünnituse eelduseks on, et rasedus on kulgenud hästi ja tervis korras, mida kinnitas mu rasedust jälginud ämmaemand. Tema ainuke hoiatus oli, et beebi võib tulla veidi suurem.

Vaid neli päeva pärast lepingu sõlmimist sündiski meie tütreke, kuid seda veelgi intiimsemalt, kui olime plaaninud. Sel päeval ei viidanud sünnitusele miski. Et beebit välja meelitada, tegin sünnitoetaja Inge soovitusel tempoka kõnni, jõin vaarikaleheteed ja kirjutasin valmis koolitöö, mida olin pikalt edasi lükanud. Ütlesin ka kõhubeebile, et mõistan, et ega see sünd kõige mugavam pole, aga eks sa pead selle ikka ette võtma. Tähtajani oli sellel hetkel veel 5 päeva aega.

Õhtul kella kaheksa paiku tundsin menstruatsiooni algusele sarnast valu ja pingetunnet alakõhus. Kummaline oli, et valu kestis kohe ligi minuti ja valude vahe oli 5–8 minutit. Kuna oli õhtu, saatsin ämmaemandale sõnumi. Ta rahustas mind ja ütles, et sünni ettevalmistus on peale hakanud. Soovitas lõdvestuda, hingata ja võimalusel magada.

Käisin duši all ja püüdsin lõdvestuda, kuid tuhud tundusid väga intensiivsed. Olin teadlik, et need võivad olla ettevalmistavad tuhud. Samas mõtlesin, kuidas inimesed 24 tundi suudavad sünnitada, kui mul ei tulnud juba praegu korralikust hingamisest suurt midagi välja. Kui tuhu peale tuli, heitsin kõhuli suurele padjale ja ootasin, kuni see üle läheb. Abikaasa massaaž ja kallistused olid ka abiks.

Mees võttis beebi vastu
Kella üheteist paiku helistasin ämmaemandale, sest mulle ei tundunud, et asi pikalt venima jääks. Et aga looteveed ega limakork polnud ära tulnud ja ma olin rahulikum kui sünnitajad tavaliselt selles faasis, arvas ta, et läheb veel aega.

23.40 olin juba vannitoa põrandal ja abikaasa märkas, et limakork oli ära tulnud. Helistasime ämmaemandale ja sünnitoetajale, et nüüd hakkas ikkagi finaal pihta. Ämmaemand kuulis ka minu häälitsuse järgi, et päris lõpp ongi käes. Abikaasa tegi ruttu elutuppa sünnituspesa ja aitas mu sinna. Põlvitasin diivani juures ja tundsin, et midagi suurt tuleb. Katsusin käega – ei, see ei tundunud beebi pea, oli hoopis lootekott. Abikaasa palus mul mitte pressida, et jõuaksime ämmaemanda ära oodata. Hakkasin lõõtsutama, aga gravitatsioon tegi oma töö ja 00.07 oli beebi väljas.

Tütreke sündis lootekotis ehk õnnesärgis, nagu öeldakse. Abikaasa avas enda intuitsioonile toetudes lootekoti, puhastas beebi suu, pani ta mu rinnale ja jäime ämmaemandat ootama. Alles nüüd sain aru, mis juhtus. Meie tütar ei olnud mitte lihtsalt otsustanud, et isa kohalolu on vajalik, vaid sündis tema käte vahele. Ma olin justkui transis – istusin seal, beebi süles, pisar silmas, ja küsisin, kuidas see võimalik on? Hetk tagasi olime kahekesi ja nüüd juba kolmekesi! Sel momendil otsustasime talle nimeks panna Vivian. Vivian oli sündides 52 cm pikk ja kaalus 3900 grammi.

Ämmaemand lisas kindlust
Kogu sünnituse jooksul ei muretsenud ma üldse. Usaldasin abikaasat, teadsin, et ta on rahulik ja olen heades kätes. Meest aitasid kindlasti teadmised, mida saime Ingrid Kaoküla perekooli loengutest. Kindlustunnet lisas teadmine, et Siiri kohe jõuab. Mõne hetke pärast ta tuligi ja tegi kõik vajalikud toimingud. Isa sai nabanööri läbi lõigata ja peatselt pikutasime magamistoas, imeline olevus meie vahel. Embasime üksteist pisarsilmil ja tundsin, kuidas armastus abikaasa ja beebi vastu haaras mu täiesti endasse. Ma olin nii õnnelik! Olin nii kartnud, et sünnitus ei edene ja peab kasutama vaakumit, epiduraali või keisrit. Kartsin enda muremõtteid, mida halb sünnituskogemus võimendab. Ainus, mida nüüd tundsin, oli rõõm ja tänutunne.

Siiri näitas ette kõik vajaliku, et beebi eest hoolitseda ja käis meid ka paar päeva hiljem vaatamas, nii et sain temaga veel hulga küsimusi läbi arutada. Juba nädalaselt oli pisike sünnikaalu ületanud ja kahenädalaselt juurde võtnud 380 grammi ning kasvanud lausa 3 cm. Imeline! Abikaasa tunneb end lapsega algusest peale väga mugavalt ja beebi rahuneb ta kätel pea alati hetkega.

Seega, kui sul on peast käinud läbi mõte, et tahaksid kodus sünnitada, ära hooli sellest, mida teised arvavad, vaid talita oma südame järgi. Kui peaksime saama teise lapse, võtaksime ta samuti kodus koos ämmaemandaga vastu. Soovin oma looga inspireerida naisi, kes tahaksid turvaliselt kodus sünnitada, kuid ei julge seda teha.

== == ==

DOMINICKI SÜNNILUGU

17.aprill 2020 kell 3:32 sündis meie perre Dominick :) 4120 g ja 54 cm :) Veel neli tundi enne seda suurt imet ei osanud me oodatagi, et peagi oma pisipoja saame hoida ja sättisime magama jääma. Jagan ka meie imelist ja tormilist lugu, et julgustada naisi kuulama enda sisetunnet ja tuletada meelde, et ka esmasünnitaja sünnitus võib olla väga väga kiire.

Pisut rohkem, kui kuu aega tagasi oli veel plaanis esimene laps ikka ITK sünnitusmajas ilmale tuua. COVID-19 ja rakendatud piirangute tõttu hakkasime aga uuesti sünnitust planeerima ja riske analüüsima. Meile ja eriti minule oli väga oluline, et mees oleks sünnitust toetamas, kõige olulisem muidugi beebi turvalisus sünnil. Raseduse alguses olin tutvunud ka kodusünnitust puudutava kirjanduse ja statistikaga Eestis ja maailmas, juhtumisi ühel sünnituseks ettevalmistaval kursusel ka väga toreda ämmaemandaga, kes kodusünnitusi vastu võtab. Esimese hooga tundus kodusünnituse mõte esmakordse sünnitajana lausa utoopiline, olles reaalteaduste taustaga ja tänapäeva meditsiinilisi võimlausi sünnitusmajas kõrgelt hindav. Raseduse alguses oli vaid küsimuseks, millises haiglas sünnitada ja kas ka eraämmaemandaga. Kuidas siis ikkagist jõudsime selleni, et kõige parem beebile oleks hoopis kodusünnitus?

Eks iga naine sisimas teab ja tunneb päris hästi iseennast, oma keha ja oma meelt. Kindlasti on ka neid, kelle jaoks kulgeb sünnitus paremini hoopis juhul, kui meest ei olegi kõrval, mina aga nende hulka ei kuulu. Teadsin, et Heigol saab olema võtmeroll kogu protsessis, olles väga kaasatud kogu lapsekandmise perioodi ja teades meie dünaamikat, ei olnud selles mingit küsimustki. Teadsin veendunult, et ilma temata läheks sünnitus nii füüsiliselt, kui vaimselt väga keeruliselt. Kui aprillis kohtusime enda kodusünnituse ämmaemanda Siiri Ennikaga, lahtus lõpuks ometi suurem ebakindlus peagi saabuva sünnituse ümber ja olin kindel, et kui just viimasel hetkel kodusünnitust välistavaid meditsiinilisi probleeme ei teki, on uus plaan paigas. Hea oli, et ei iäänud plaani ITKsse sõita, sest siis oleks beebi sündinud suure tõenäosusega hoopis autos Tallinna piiril või parimal juhul ehk ITK sünnitusmaja parkimisplatsil või ehk kiirabiautos.

Olime ennast magama sättinud ja magus uni hakkas juba tulema, kui tundsin, et miskit toimus, kas tulid ikka veed ära või mitte, selles esimese hooga päris kindel ei olnudki, ootasin veel 30 minutit, et asjast aimdust saada ja helistasin ämmakale, ei suutnud kuidagi uskuda, et tõesti juba sünnitama hakkan ja oleksin oma panuse pigem Braxton-Hicksi peale teinud. Käisin ju veel üleelmisel päeval ultrahelis ja 39 nädalat, mis parasjagu ette tiksus, annaks ka just kui lootust korralikule ööunele. Sai lubatud Siirit toimuvaga kursis hoida, mille peale keha arvas kõne lõppedes, et magamise jätame küll ära ja keerame tuure juurde. Õõtsusin ja jalutasin siis Heigo najal veel pool tunnikest ja edasi jalad ei kandnud, järgmine level oli voodis külili Heigo minu jalgu mudimas. Helistasin uuesti Siirile ja ütlesin, et see beebi tahab täna tulla - enam ei olnud ka kahtlust minu jaoks. Juba mõnda aega olime üritanud mind riidesse ja autosse saada, sest talu, kus elame on lähimast sünnitusmajast liiga kaugel ja seega kodusünnitus planeeritud Heigo ema majas Kiisal, et vajadusel kiiremini haiglasse jõuaks. Tuhud aga olid väga kiiresti äärmiselt tugevaks muutunud, vahe praktiliselt olematu ja kui kuidagi veel riidesse saime siis autosse liikumine tundus võimatu, 2 tundi oli möödunud ja mõtlesin õudusega, et kui see kuskil 20 tundi veel peaks kestma, et täitsa lõpp, kuidas ma selle veel üle elama peaks. Sama võimatu tundust ka teekond magamistoast autoni, Heigo oli aga minuga ja tänu sellele hirmu ma ei tundnud. Keha aga arvas, et motiveerime siis väheke ja läheme järgmisele levelile, juba algasid pressid. Kõne ämmakale, kuuldes minu häält utsitas ta meid kiiremas korras sõitma hakkama, teekond mõlemal ca 25 minutit, et Kiisal sünnitada. Selle kõnega oli tunda, et kas nüüd või mitte kunagi - ju vast keha andis ka adrenaliini sutsaka, mis liikuma saamisele kaasa aitas. Heigo oli ka enda ema toimuvaga kursis hoidnud ja sünnituspesa ootas meid. Saime mind püsti ja liikuma, välisuksest välja päris ei jõudnud, järgmine press sai mööda esiku põrandal, mille möödudes olin uueks stardiks valmis. Ahjaa, kogu protsessile elas kaasa meie Šveitsi valge lambakoer Effi, kes meiega tavaliselt kõikjal kaasas.

Algas sõit, sünnitav mina tagaistmel, Effi pagassist minu ismetoest hoidvat kätt limpsimas ja kohati jäised teeolud, kui vaikseks jäin siis Heigo ikka küsis minult, kas olen teadvusel. Lasin enda kehal edasi omasoodu toimetada ja üritasin mõelda-veenda keha tempot aelgustama, tundus üsna 50/50, et kas sünnibki autos. Pressid olid küll tugevad aga mitte nii pimestavalt valus, kui eelmise etapi lõpp. Jõudsime Heigo ema juurde, startisin autost ja nibin nabin jõudsin sünnituspessa järgmise pressi alguseks. Asend, mis autos oli lohutavalt mugav olnud, enam ei töötanud minu jaoks, õnneks jõudis ka kohe Siiri ja juhendas mind kõvasti paremasse asendisse, kus järgmised pressid ka mööda said ja vähem, kui poole tunniga oligi beebi minu rinnal. Koostöö meie nelja - beebi, mina, Heigo ja Siiri vahel sujus imeliselt. Tagasi vaadates tundub mulle, et pea terve aja keha toimetas omasoodu ja mina üritasin kõigel lasta toimuda ja mitte krampi minna - siin taas Heigo ja ka Siiri hääl mind kandmas. Siiri sõnul ma olevat beebi välja hinganud.

Meie juurest startides on Kiisa poolel teel ITK-sse, läks hästi, et meie autosõidu sihtpunkt see ei olnud. Läbi kõigi nende tundide viis mind suuresti Heigo hääl ja toetus, juhtides minu hingamist ja lõdvestumist, täielik tugi nii vaimselt kui füüsiliselt. Tagasi vaadates on see minu jaoks kohati utoopiline, kindlasti imeline ja ilus kogemus. Vaatamata sünnituse tormilisusele ja tempole ning tänu Heigole ja Siirile ei tundnud ma hirmu, vast tänu sellele meil on nii armas, rahulik ja tugev beebi. Tänu Janele saime üldse kodusünnituse ette võtta ja nüüd on meil parim keskkond siin kosumiseks, värsete vanemate jaoks puhas luksus.

Dom andis enda saabumisest märku valju nutuga, kenasti roosaka ja tugevana. Minu rinnale jõudes nutmist veel ei lõpetanud, vaid kohe siis, kui Heigo minu kõrvale tuli ja oma käed tibu peale pani. Apgari skaala järgi saime kõrged 9-10. Olen meeletult tänulik, et vaatamata tormilisele sünnitusele läks kõik nii hästi, kui vähegi minna sai ja meie imeline Dom on juba super tugev ja tubli vägilane.

Tänulikud ja õnnelikud Reelika, Heigo ja Dom.

== == ==

MATTILDE SÜNNILUGU

Kolmas hüpnosünnituse lugu

Ema lugu
Olin mõelnud kodusünnitusele juba teise raseduse ajal, kuid erinevatel põhjustel jäi see vaid mõtteks. Sel korral oli kodusünnituseks põhjuseid piisavalt. See oli üks elu parimaid otsuseid, sest lasi mul rahulikult endas olla, ei pidanud kuhugi kiirustama või sättima, kella vaatama, sain enda kodus taastuda, abikaasa sai kõrval olla, ei olnud liigseid sekkumisi, olin turvalises keskkonnas. Ka lapsed said sünnitusest osa. Olime nendega eelnevalt rääkinud ja ka ühte ilusat sünnitust näidanud ning tundus, et nad ei kartnud, polnud häiritud millestki, pigem olid uudishimulikud ja hoolitsevad.

Kolmas laps andis ennast ikka oodata. Ma eeldasin, et kolmandaga peaks kehal juba mälu olema ja ta tuleb pigem varem kui hiljem. Paistab, et beebi teeb tulekuaja otsuse ikka ise - beebi tuleb, kui ta on valmis sündima. Meie beebi otsustas tulla 41+4 raseduse suuruses, esmaspäevaks oli valmis saatekiri esilekutsumiseks. Esmaspäeval oli viimane võimalus kodusünnituseks, mõtlesin sellegi ära oodata, kuid juba järgmisel päeval pärast kontrolli (reede) ja saatekirja saamist ta tuligi. Tegelikkuses hakkas mingisugune teistmoodi tunne juba kontrollipäevale eelnenud õhtul ja tollel päeval jätkus.

Ööl vastu laupäeva kella 2 ajal ärkasin mõnede tuhude ja pissihäda peale. Kuna tundus, et taas kord vaibus, nagu ta oli juba mitu korda eelnevatel nädalatel teinud, magasin edasi. Järgmisel korral ma kella ei vaadanud, aga see võis olla umbes 3 ajal, kui läbi une hakkasin korrapärasemaid ja intensiivsemaid tuhusid tundma. Voodist suundusin vetsu igal juhul 3.40 ajal, kus märkasin ka veresegust voolust. Teadsin, et nüüd läheb tõesti lahti. :) Ma olin nii õnnelik, et ei hakkanud proovima uuesti uinuda, puhata. Äratasin abikaasa ja proovisin tuhude vahesid mõõta, et ämmaemand Siirile mingit mõõdetud tulemust öelda. Istusin pallil ja ajasime abikaasaga juttu. Tuhud olid 6-5 minuti vahedega. Vaatasin, et esimene kõne oli 4.18. Siiri ütles, et ta on teisel kodusünnitusel, kus laps hakkab kohe sündima. Esiteks ehmatasin ehk äragi, aga tegelikkuses oli tõesti veel ju aega.

Suundusin pessu, jõudsin ka meiki teha, panin sünnitamiseks valitud riided ja tegin 5.05 nö viimase pildi rasedana, abikaasa hakkas ettevalmistusi tegema. Mul oli väga kerge ja hea olla, tuhude ajal tegin tuhuhingamist. Kujutlesin, kuidas õhk aitab emakalihastele kaasa ja annab beebile jõudu tulemiseks. Nagu ikka, siis tuhud polnud valusad, vaid lihtsalt intensiivsemad kokkutõmbed kui harjutuse omad, mida sain selle raseduse ajal palju tunda. Kõige veidram nende tuhudega oli see, et nad ei käinud väga reguraalselt ja vahepeal tundusid isegi mõneti vaibuvat. Ei olnud sellist tunnet, nagu eelmistel kordadel, et tuhud koguvad järjest jõudu ja sagedust juurde. Minu jaoks oli harjumatu ka see, et sain tuhude vahel nii muuseas erinevatel teemadel juttu ajada, nalja teha. Eelmistel kordadel hakkasin kohe endasse tõmbuma ja rääkimine oli raske.

Siiriga olime sõnumites ja telefoni teel kontaktis. Ma puhkasin ja kuulasin hüpnoafirmatsioone, tuhud läksid vaiksemaks. Kui Siiri 6 ajal helistas, olin nii lõõgastunud, et mõtlesin, et olen sünnituse pausile pannud. :) Kui aga ringi hakkasin liikuma, siis juba poole tunni pärast helistas Siiri minu sõnumite peale, et hakkab tulema. Abikaasa jõudis vahepeal vanni valmis teha ja sünnipesa ette valmistada. Helistasin ka fotograafile, et võib tulema hakata. Siiri jõudis 7 ajal ja fotograaf Nele mõni aeg hiljem. Kuna lastel oli ka varsti ärkamisaeg, mul kõht tühi ja Siiri oli ka ju olnud enne seda pikalt tegutsemas, siis palusin süüa pakkuda. Otsustasime koos pudru kasuks. Saime kõik abikaasa putru kõhtu. Nele jõudiski pudru ajaks, ka tema polnud söönud. Jutustasime seal kolmekesi ja neljakesi ning alguses ärkas vanem laps, siis noorem. Ma jõudsin muidugi paar ampsu teha, siis hakkasin tundma, et ei tahagi enam jutustada või süüa. Läksin kõndima, lapsed sõid ja hakkasid vannis mängima. Millalgi hakkasid Nele ja abikaasa valgust sättima, ma suundusin rahusse oma pessa. Siiri kontrollis, kuidas seis on. Imestasin, et ainult 6 cm avatust, et vist läheb veel aega. Siiri muidugi aitas meelde tuletada, et seda ei tea ju, kaua või vähe võib minna. Kodusünnitusel ja eriti nii armsa ämmaemanda puhul oli sünnitusmajaga võrreldes oluline vahe selles, kuidas kontrolle ja muid toiminguid tehakse. Sind austatakse nii palju, et selgitatakse, küsitakse, kas just see hetk sobib, isegi vabandatakse selle ebamugavuse pärast, mis paratamatult kaasneb. See on omamoodi rahustav, tunned end väärtustatuna.

Sel sünnitusel tahtsin palju ringi kõndida, pallil istuda, end puusadest kiigutada. Hakkasingi tuhusid veidi intensiivsemalt tundma. Tuhu ajal toetusin seina või abikaasa najale, tantsisin veidrat puusatantsu, vahepeal nurusin lastelt lähedust. Lapsed mängisid, jutustasid, ma väga ei mäletagi, mida ja kuidas täpsemalt. Mingil hetkel kadus ajataju, seega ma ei tea täpset sündmuste järjekorda. Millalgi olin igal juhul pallil, panin telefonist mängima afirmatsioonid ja lõõgastusin. Oleksin peaaegu magama jäänud, pallilt maha kukkunud. Siiri ja Nele istusid minu meelest diivanil. Kui toibusin, siis märkasin, et Siiri oli samuti tukkuma jäänud, vaeseke. Kuna pallil oli tuhudest ka mõningane rahunemine, jõudsin mõelda, kas nüüd olen ämmaemanda ja fotograafi ilmaasjata kutsunud nii vara. Pärast seda vist suundusin pessa, aga tundsin, et tuhud hakkavad taoliseks muutuma, et vanni siirduda. Tundus, et pressiperiood hakkab lähenema. Ma ei tahtnud Siirit segada, aga tundus mõistlik mainida enda vanniminemise soovist.

Abikaasa aitas mul riided seljast ja vanni ronida. See oli millalgi enne kella 10. Vesi on hea lõõgastav, samas hakkasin just intensiivsemaid tuhusid tundma. Ühel hetkel Siiri küsis: “Kuidas sulle tundub, kas tahab tulla?” Ma arvasin, et ta järgmisest tuhust räägib, raputasin pead. Siis taipasin: “Aa, beebi või?” Puhkesime kõik naerma. Mul oli selleks hetkeks tegelikult raske rääkida, st ei tahtnud midagi öelda, aga vastasin, et beebi tahab tulla küll. Siiri kuulas südametoone. Riigis valitseva olukorra tõttu olid need kuulamised esimest korda abikaasale ja lastele. Abikaasa oli kurb, et pole saanud ultrahelis ja visiitidel kaasas käia. See oli ka otsustavaks tõukeks kodusünnituse kasuks otsustada. Lõpuks aga saime enamgi sellest otsusest kui arvata oskasime. Hüpnosünnituse valguses oligi see sünnitus nii loomulikult kulgev kui see ongi ette nähtud olema. Ma sain kuulata oma keha, tegin seda, mis tundus parasjagu õige ja hea.

Tuhud läksid vees üle pressideks. Ühe väga intensiivse tuhu ajal klammerdusin abikaasa külge, hakkasin jorisema ja veed puhkesid. See on igal sünnitusel olnud hästi intensiivne ja teistmoodi kui teised tuhud. Hiljem sain teada, et see oli kl 10. Mulle tundus, et lapsed jäid vaikseks, tulid uudistama. Vees valisin instiktiivselt asendeid. Millegipärast tundus õige olla põlvili laias hargis ja hiljem üks jalg kõverdatud. Lõpus tundsin, et pean ka sabakondi nö sisse tõmbama. See oli paras koormus seljale ja jalgadele. Pressid ei olnud valusad, aga tundsin sellist pinget sabas, tundsin iga rakuga, kuidas beebi allapoole vajub. Mäletan, et tahtsin sel hetkel katkestada, sest beebi nagu tuli, aga ei tulnud ka ja mu saba sai sellist survet, jaladki olid juba kanged. Samas oli see õige asend ja vahetada ma kindlasti ei tahtnud. Ja ühel hetkel sündiski pea. Minu jaoks oli uus kogemus see, et pärast seda ma tundsin, kuidas ta oma loomulikku pööret teeb. See oli ühtepidi veider ja lahe samaaegselt. Mind tegelikult häirisid kommentaarid ja abikaasa kutsus lapsi, et beebi kohe sünnib, kuid mul polnud jaksu seda väljendada. Järgmiste pressidega tulid kere ja jalad. Nii hea, et Siiri ütles “Natuke veel. Ja veel natuke”, sest ma enam ei saanud aru ja isegi natuke imestasin, palju teda siis veel seal on. :) Lõpuks, kui oli aeg end ringi keerata ja beebi võtta, tundsin, et ma olen endast viimse andnud ja ei suutnud hästi jalgugi liigutada. Hiljem selgus, et pärast vete puhkemist oli kulunud ainult 15 minutit beebi sünnini. Ilmselt seepärast kõik nii intensiivne oligi.

Üks parimaid asju kodusünnituse juures on taastumine oma kodus, hoolivas ja turvalises õhkkonnas. Mul on taastumine olnud alati pigem raske. Ei kujuta ette, et oleksin pidanud siis beebiga üksi jääma, nagu hetkel sünnitusmajas oleks olnud. See oleks tõepoolest stressi tekitanud, mida värskele emale kindlasti vaja pole. Siiri tegi ka järgnevad paar tundi olemise heaks. Tõeliselt hooliv inimene. Ta ootas ilusti ja tegi siis mõõtmised, samaaegselt lastele kommenteerides. Lapsed said kogu sündmusest osa ning nad olid väga uudishimulikud ja positiivsed ses osas. Me ei täheldanud, et nad oleksid kohkunud või millestki häiritud. Eelnevalt me arutasime läbi, mis hakkab toimuma, vaatasime ühte lühikest kodusünnituse videot, seletasime. Abikaasa, fotograaf ja ämmaemand ütlesid, et olin ka hästi rahulik olnud, mis aitas kindlasti laste rahulikkusele kaasa. Õhtul mängisid lapsed oma nukkudega sünnitust läbi. :) Ma ise muidugi end sünnituse lõpus nii ei tundnud, nagu teised kirjeldasid. Minu sees käis torm, kõik oli nii intensiivne, olin tundlik kõigele, tegin jorisevat häält igal pressil (abikaasa ja Siiri kirjeldasid seda vaikse mõminana). Abikaasa pärast veel kommenteeris, et mind vaadates tundub sünnitus nii lihtne. See on ehe näide sellest, et need tundmused, mida naine sünnitusel kogeb, on midagi muud, mis võib välja paista. Loomulikult ei saa ma öelda, et mul megaraske või kuidagi halb oleks olnud, isegi, kui vahepeal põgeneda tahtsin, kuid see polnud ka lihtsalt kerge aevastus, mida kogesin. :) Sünnitus võib olla füüsiliselt väljakutsuv, kuid imeline, valutu, ilus samaaegselt.

Hüpnosünnituse osas valmistusin järgnevalt:
a) kuulasin vikerkaare lõdvestust pea igal õhtul enne magamaminekut;
b) kuulasin afirmatsioone (nt lõunauinaku eel);
c) rahuliku, ka sünnituse ajal kasutatud muusika ajal värvisin positiivsete lausetega sünnipilte ning lõdvestasin end sel moel (hiljem panin mõned pildid seinale vanni kõrvale);
d) raseduse jooksul tekkinud hirmudega seoses kuulasin takistavate mõtete vabastamise salvestust;
e) lugesin hüpnosünnituse raamatut, mis tuletas põhitõed meelde;
f) tegelesin visualiseerimisega;
g) lugesin positiivseid sünnituslugusid, hoidusin negatiivsetest.

On aus öelda, et raseduse lõpupoole ei suutnud ma end alati rahulikuks mõelda. Esiteks muretsesin beebi asetuse pärast. Kolmanda trimestri ultrahelis oli beebi esialgu ristseisus, mis mind korralikult ära ehmatas. Uuringu ajal keeras ta peaseisu. Hakkasin asetuste teemat uurima ning see ajas mind veel enam närviliseks. Kaotasin usalduse protsessi ja beebi vastu. Ei aidanud kaasa, et ma ootasin beebit pigem varem kui hiljem, lõpuni muretsesin, kas ikka saan kodus sünnitada. Tagantjärele teeb see mind kurvaks. Beebi sai väga hästi hakkama ning ka mu keha aitas ilusale sünnile kaasa. Olen oma beebi üle nii uhke, et ta hakkas ise tulema ning nii õigesti ja hästi end sünnituse ajal positsioneeris, mulle dikteerides, mida tegema peaksin. Mulle tõesti tundub, et beebi andis mõista, mida ma täpselt peaksin kerge sünnituse jaoks tegema. Ju oli ka muretsemist millegi jaoks vaja.

Ma olen südamest tänulik oma lastele, kes nii toredaks selle kogemuse tegid; abikaasale, kes toetab mind alati nii, nagu vaja ja kes võttis laste ja minu eest hoolitsemise enda õlule; suurepärasele, armsale, hoolivale ämmaemand Siirile; ja imeliste kaadrite eest fotograaf Nelele. Alatine tänu kuulub Kiiale, kes meid hüpnosünnituses on juhendanud ja leiab alati õiged sõnad, kui enda mõtted lähevad ekslema. Oli järjekordne imeline kogemus! Aitäh, imeline beebi meie juurde tulemast!

Isa lugu
Kui varasemalt olin ma olnud kodusünnituse suhtes ebakindel, kas on mugav, kas on ohutu, kas on äkki liiga palju tegelemist, kas kodus on piisavalt ruumi ja meil ei ole ju vanni. Siis covid-19 viiruse situatsioon ja ühe tuttava nelja lapse isa positiivsed kogemus kodusünnitusega andsid julguse seda teed minna. Julgust lisas ka ämmaemand Siiriga tutvumine ja kodusünnituse arutamine. Olen tagantjärele igati rahul, et valisime kodus sünnitamise. Ära jäi asjade ja abikaasa autosse pakkimine, sünnitusmaja poole tormamine ja kõik selline segadus.

Abikaasa äratas mind ülesse varahommikul ja siis hakkasin vaikselt toimetama, asjade sättimisega, oli vaja täis puhuda vann, ühendada voolikud vee jaoks, seada käterätikud ja muu valmis. Insenerile omaselt ma ei olnud eelnevalt proovipaigaldust teinud ja siis oli natuke närvikõdi, kuna tuli teha natukene kombineerimist ja õiget mutrivõtit polnud, et voolik segistiga ühendada. Kuid natuke nuputamist ja kõik sai väga hea. Samuti pidin toimetama vaikselt, sest meie suuremad lapsed magasid oma toas ja me ei soovinud neid liialt vara äratada.

Kui meie ämmaemand saabus, siis umbes ka samal ajal ärkasid ülesse ka lapsed. Nende jaoks oli suur elamus, et elutoas on vann, mis nende jaoks ilmselt oli rohkem basseini mõõtu. Seal on vesi, millega nad kohe loomulikult mängima asusid. Selle käigus saime pluuse vahetada, kuna need said märjaks. Kuna oli hommik ja lastele oli hommikusööki vaja ning ka abikaasa soovis natuke süüa ja ämmaemand oli pikalt üleval olnud, siis tegin mannaputru. Üldiselt see peaaegu pooltel kordadel on tulnud välja. Aga kuna oli toimetamist, fotograaf tuppa lasta, siis tuli ta ikka selline firmaroog, et lusika küljest maha ei kukkunud. Õnneks suvel külmkappi kogutud maasikad päästsid päeva :)

Samal ajal abikaasa kõndis ringi, jutustas, vahepeal tuhutas. Lapsed mängisid. Oli selline mõnus keskkond. Kuna olime varasemalt selgitanud lastele, et väike beebi sünnib, siis nad olid kursis, mis toimub. Samuti tundsid nad ennast mõnusalt ämmaemanda ja fotograafiga.

Abikaasa pudru söömine jäi poolikuks, ta istus pallil, käis magamistuppa tehtud nii öelda pesas istumas, seisis minu najal nii öelda kallistuse asendis. Ning ühel hetkel otsustas vanni minna. Lapsed olid selleks ajaks leidnud juba muud tegevused.

Ämmaemand ja fotograaf olid elutoa diivanil mugavalt sisse seadnud ja kuna kõik algas hommikul vara, siis sai ämmaemand, kes eelnevast öisest sünnitusest tulnuna väsinud, natukene ka magada. Arvan, et see oli väga armas, et abikaasa sai rahulikult toimetada sünnitegevust omasoodu, ei küsitud asjatuid küsimusi. Meie ämmaemand on väga rahulik inimene ja kui midagi oli vaja küsida või täpsustada, siis käis kõik nii mõnusalt ja toredalt ning koduselt, nagu oleksime inimest juba pikka aega tundnud. Ka lapsed sõbrunesid ämmaemanda ja fotograafiga kiirelt ja küsisid ämmaemanda käest peale sünnitust küsimusi, näitasid enda nukusid ja muid asju. Kogu see keskkond oli nii meeldiv, rahulik ja turvaline.

Aeg lendas väga kiirelt ja natukene peale kella 10-t hommikul hakkaski beebi maailma tulema. Suurem tütar tundis asja vastu väga huvi, sest varasemalt olid nad koos emaga vaadanud videosid, kuidas beebid sünnivad. Noorem tütar ehk natuke vähem. Aga tal olid ka omad mängud pooleli. Mingil hetkel kutsusin ka teda enda juurde. Ta tuli emme juurde ja kallistas emmet tuhude vahel, see oli väga armas.

Minu hinnangul sündis beebi väga kiiresti ja samal ajal oli abikaasa nii rahulik, et raske oli aimata, mis staadiumis sündimine on. Mingil hetkel ämmaemand ütles, et beebi pea on väljas, siis üritasin seda piiluda, aga kuna olin hoidmas abikaasat üle vanni serva, siis väga hästi ei näinud. Ja siis natukese aja pärast oligi beebi väljas. Mäletan, et siis kui beebi oli veel vee sees, siis suurem tütar juba ütles, et tahan teda sülle võtta. Peale sündi oli abikaasa natukene aega beebiga veel vannis, hoidis teda ja kui seal muutus ebamugavaks, siis aitasime ta magamistuppa tehtud mugavasse pessa.

Seal pesas said ka suured õed enda väikest õde hoida süles. Tundus, et nad olid väga uhked uue sõbra üle ja tahtsid teda ning enda ema kaisutada. Beebi süles hoidmine ei tahtnud kuidagi lõppeda. Samuti olid nad väga põnevil kui ämmaemand mõõtis ja kaalus beebit. Seda mängu nad tegid ka ise mitu päeva enda nukudele.

Pärastpoole kui vanni ära puhastasin, mis oli tõesti väga väga lihtne tegevus, kuna vannil oli vastav varustus kaasas, siis tühja vanniga mängiti mitu korda samal päeval veel laste poolt sünnitust ja kuna beebi sünnitus oli kõrvalvaatajale nii rahulik, siis oli ka laste mäng selline. Ka palju sünnitusi näinud fotograaf mainis enne lahkumist abikaasale, et ta ei ole veel sellist sünnitust näinud, et abikaasa oli nii rahulik.

Peale sünnitust hoidis ämmaemand veel paar tundi silma peal abikaasal ja beebil, vestles, jagas nõu. See oli väga mõnus, tuletas meelde, kuidas neid beebisid hoida ja pesta tuligi. Ununevad ju sellised asjad kuidagi kiirelt ja iga järgneva lapsega on natukene taasavastamist.

Praeguse, selle kolmanda sünnituse juures oli minu roll kõige väiksem, jäid ära ju pooled varasemad minu ülesanded: sünnitusmajja sõit, sünnitusmajas riiete ära andmine, korraldamine jms. Olime omas kodus, toimetasime peaagu igahommikusi toimetusi, tegin süüa, riietasin lapsed, vaatasin laste järgi ja nii muuseas sünnitas abikaasa kolmanda lapse. :) Pean järjekordselt tõdema, et mu abikaasal tuleb see sünnitusvärk väga hästi välja ja kui sünnitus läheb nii ladusalt, siis võiks neid lapsi olla ikka palju palju. :) Peale seda kogemust kadus kartus kodusünnituse ees. Väga suured tänud sellest on ka meie ämmaemandale. Kui ma enne sünnitust olin natukene pessimistlik fotograafi suhtes, et kas fotograaf ei hakka segama abikaasal olema rahulik, kuna ta hakkab muretsema, kuidas mu asend on, kas mu juuksed on õigesti ja kõik selline mida tavaliselt pilti tehes. Siis nüüd võin öelda, et mu abikaasa oli nii omas mullis ja fotograaf Nele on ka ise lihtsalt nii võrratu, rahulik, vahetu ning sõbralik inimene. Ma arvan, et mu abikaasa isegi unustas ära, et fotograaf on ka. Pigem oleks nagu üks mõnus pereliige juures. Samuti on nii tore endal meenutada, kuidas see sünd oli. Võibolla ka lapsel kunagi suurena tore vaadata, kuidas ta sündis. Samuti ehk aitab see ka tütrekesel mitte tunda hirmu kunagi ise enne emaks saamist sünniks valmistudes. Loodan ka, et suurematele tütardele jäi sellest meeldiv mälestus. Kuna nad on veel väikesed, siis ehk kuidagi alateadvuses mäletavad enda väikse õe sündi, kui rahulik ja turvaline see oli ja seeläbi ei teki neil endal kunagi sünnitamise ees hirmu, nagu seda üldmeedias ja filmides presenteeritakse.

Mul on väga hea meel, et valisime kodusünnituse. Saime olla peale sünnitust kõik koos, muidu oleksin covid-19 reeglite kohaselt pidanud lahkuma peale sünnitust. Sain hoolitseda enda abikaasa eest ja teda toetada. Ja tõden jälle, et mu abikaasa on meisterklass sünnitaja. Ja samas oli see sünnitus niivõrd erinev teistest, kuid samas sarnane, et abikaasa oli nii rahulik. Olen talle väga tänulik meie laste eest ja selle eest, et ta on võrratu ema neile.

== == ==

LOORE SÜNNILUGU

16.01.2022 kell 12.04

Pühapäeva hommikul tundsin läbi une kokkutõmbeid, aga need olid pigem sellised, et kombineerisin neid oma unenägudesse. Veidi enne kl 8 ärkasin üles ja mõtlesin, et ok võiks äpiga mõõta, kas mingi regulaarsus ka on. Väga kaua sellega tegeleda ei saanud, kuna tundsin, et kõht läks lahti. Siis oli selge, et hakkan vist täna sünnitama! Käisin veel ka kontrolli mõttes duši all, aga seal ka midagi ei muutunud.

Vahepeal ärkasid lapsed, keda sain rõõmustada, et saavad nüüd kohe varsti vanaema ja vanaisa juurde minna! Panin pudru keema ja kell 8.45 saatsin Siirile sõnumi, et kudas tal täna plaanid on - meil vist läheb asjaks! Leppisime kokku, et annan märku, kui mingeid arenguid on ja 30 minuti pärast teatasingi, et ta võib hakata kohvrit pakkima.
Siis sõime pudrud ära, panin lapsed riidesse ja saatsin nad kägaras esiku põrandal olles ära 😃 Mitte, et mul nii hull kogu aeg olla oleks olnud, aga too hetk just, kus nad ära läksid, oli mingi valusam tuhu. Mees ja Siiri jõudsid suht ühel ajal koju (kell 10.15 u) ja siis “hängisime” siin meie juures: vaatasime "Hommik Anuga" ja ajasime niisamuti small talki. Ma üritasin nö viisakalt käituda, sest noh ikkagi külaline ja ei tahtnud siin väga valude käes ägiseda, aga ühel hetkel sain aru, et pole nagu enam väga võimalik head nägu teha.

Kell 11.30 hakkasid pressid ja siis mõtlesin küll et no johhaidiii kuidas ma jälle sellesse olukorda sattunud olen?!? 😃 Aga no mis siin siis enam. Vahepeal mees küsis, et kuidas ta mind aidata saaks ja ma päris siiralt ütlesin, et äkki võtaksid üle? Esimese pressiga tulid veed ära ja tegelt soristasin seda lootevett iga pressi ajal - ehk siis nagu paar nädalat tagasi ultraheligi näitas, oli lootevett päris palju. Presside vahed olid päris pikad, nii et sain vett juua ja juttu ajada (teemadel: kaua u nüüd veel võiks minna; ei tea, kaugel pea nüüd on; kas pea juba paistab?). Ühel hetkel Siiri utsitas mind beebit veidi pressimisega kaasa aitama (siiamaani olin rohkem hingamisele rõhku pannud). Ja siis meenus mulle see õnnis tunne, mis tuleb kui beebi lõpuks rinnal on. Võtsin kõik oma jõuvarud kokku ja pressisin beebi pea poolenisti välja! Great success - täiega "mõnus" oli niimoodi järgmist pressi oodata, kui beebi pea poolenisti väljas on 🤪 Siiri veel kommenteeris ka, et mul on nagu tulerõngas praegu ja tõesti tunne oli vastav. Õnneks ei pidanud järgmist pressi kaua ootama ja siis saabuski meie Looreke täies mahus kell 12.04 😊 4 kg ja 54 cm tüdrukut, mis pani mind veelkord tundma tänulikkust oma keha üle, sest pääsesin taaskord ühegi õmbluseta 🙏

Kokkuvõttes võib öelda, et kõige meeldivam sünnitus siiamaani (ja mul pole midagi halba ka eelmise kahe haiglasünnituste kohta öelda). Väga hea on sünnitada endale turvalises ja koduses keskkonnas, kus ei pea muretsema, kas ämmaemand on ikka õigel hetkel olemas või et mis ta beebiga peale sünnitust teeb. Tundsin ennast nagu tugev ja terve naine, mitte haiglasse saabunud patsient ☺️ Samuti oli ämmaemand Siiri super: nii sõbralik, empaatiline, julgustav ja soe! Tundsin ennast temaga mugavalt ja hoitud ning meie koostöö sujus suurepäraselt! Nii et mina julgen (assisteeritud) kodusünnitust kindlasti soovitada, kui naine ise selleks valmis on! Minu jaoks oli see lihtsalt imeline kogemus ja olen väga õnnelik, et sellise kogemuse sain ☺️

== == ==

ARONI SÜNNILUGU

Laupäev, 29.01.2022 kell 14.17 oma kodus

Mõned päevad enne sündi tundsin kerget ärevust ja ehk ka hirmu: kas kõik ikka läheb nii nagu peab, kuidas valu üle elan, kuidas saan hakkama selle suure elumuutusega. Võtsin siis hetke ja rääkisin oma mõtetest ka kõhubeebile, rahustasin end ja teda ja julgustasin meid mõlemaid: mina usaldan teda ja oma keha ja me saame koos kõigega hakkama. Usun, et ka see oli kaudselt päästik kõigele sellele, mis järgnes.

Kõik algas tegelikult juba päev varem. Huvitav on see, kuidas tegelikult sisetunne hakkas mõtteid suunama ja andis märku, et varsti ta sünnib. Läksime päev varem linna ja mäletan, et mõtlesin, et ilmselt on see viimane linnas käik enne poja sündi. Ostsin apteegist veel uriiniproovi topsi, mõeldes, et ilmselt jääb see seisma ja ma järgmisele visiidile ilmselt ei jõuagi. Ka keha andis märku, sest päev läbi andis tuim valu nii seljas kui ka vaagnas.

Järgmine hommik ärkasin taas valudega ja märkasin teatavat regulaarsust. Tuim seljavalu algas umbes iga 10 minuti tagant. Teavitasin kohe ka ämmaemandat ja fotograafi. Algul käis läbi ka mõte, et äkki on valetuhud, sest paari tunni sisse jäi ka ca pooletunnine paus, aga ilmselt beebi puhkas siis lihtsalt. Valetuhudest oli asi kaugel, sest tuhude vahe vähenes väga kiiresti. Paari tunni jooksul oli paus juba 5 minutit ja sealt edasi arenes kõik väga kiiresti. Aga vahepealsel ajal jõudsid isa ja peatne suur venna õues ära käia ja jõudsime ka kõik koos dušši alla. Mina jõudsin isegi juuksed korda sättida ja puudrit põsele tupsutada. Ootamas oli ju ikkagi väga eriline sündmus ja oli tõeline privileeg end selleks puhuks naisena veidi sättida, päris oma kodus.

Fotograaf jõudis meie juurde kella ühe ajal päeval ja oli õnnelik, et oli otsustanud eelmiselt pildistamiselt kohe meie juurde tulla, sest muidu ei oleks meie sünnitus pildile jäänud. Fotograafi kohale jõudes hakkasime sättima ka valmis sünnitusvanni ja pesa. Tegime ämmaemanda soovitusel valmis vaarikalehe tee, aga selle joomiseni me ei jõudnudki, sest kõik hakkas järsku väga tempokalt kulgema.

Kui tuhude vahe oli 3 minutit (kella 13 ajal) ja valu ei tahtnud enam lihtsalt hingamisega üle minna, vaid tekkis loomulikult ka häälitsemine, ja ämmaemand oli mu telefonitsi üle kuulanud, oli ka tema valmis meie juurde liikuma. Sealt alates mäletan, et valu muutus järjest intensiivsemaks ja jõudsin mõelda, et huvitav, kuidas keha ikka unustab sünnitusvalu intensiivsuse. Väga suureks toeks oli Ants ja Arni, nad mõlemad olid kõrval ja lohutasid mind valudes, paituste ja musidega. Eriti tubli oli aga Arni, kes kogu sünnituse juures oli ja toetas nii palju kui oskas.

Tuhude intensiivistumise ja presside vahele jäi kõigest 20 minutit, mille jooksul jõudis fotograaf mõelda, et asi kisub tõsiseks ja kordas peas üle ämmaemanda juhiseid, kuidas last vastu võtta, juhuks kui ämmaemand ei jõua õigeks ajaks. Aga ta jõudis, vahetult pärast presside algust. Ta juhendas mind paremini hingama, sest ma olin totaalselt unustanud järjestikuse puhumisega hingamise presside ajal, selle asemel hoidsin hinge kinni, ning seejärel suunas ta mu vanni. Sealse esimese pressiga tulid kohe ka veed, käis selline väike plõksatus ja plahvatus. Ilmselt järgmise pressiga oli väljas juba ka Aroni pea. Valu oli meeletu ja tunne selline, et nüüd läks küll kõik lõhki. Tekkis pisike paus, mäletan ta pehme peakese paitamist, juuksekesed vees lehvivam ja mäletan ka seda, kuidas tundsin ta liigutusi sel vahepealsel ajal, enne kui ta tervenisti väljas oli. Järgmise pressiga see juhtuski. Ämmaemand aitas tal kaela ja keha ümbert ära nabanööri ja juba ta mu rinnal oligi. Kogu valu taaskord nagu sõrmenipsuga haihtunud. Uskumatu, ma poleks osanud loota ega uskuda nii kiiret ja vigastusvaba sünnitust. Vannis sain enne sündi olla kõigest 5 minutit, sünnitustegevus kokku kõigest 2 tundi. Aron oli pärast sündi niivõrd rahulik, ei olnud kordagi kriiskavat nuttu, mõned nuuksatused ja siis juba nohisemine emme rinnal.

Vannivesi tundus küll veidi jahe, aga veetsime seal veel sutsukese aega koos Aroniga ja ootasime platsenta sündi, kuid platsenta sündis siiski ca pool tundi hiljem juba pikutades. Aron oli sünnist saati väga tubli piimanõudja ja võttis kohe mõlemat rinda. Mõnulesime üksteise kaisus veel mitu tundi ja tegelikult terve õhtu ja öö.

Intensiivsete tuhude aja otsustasime Arnile appi kutsuda ka vanaema Aino, kes esialgu telefonile ei vastanud ja kui lõpuks ühendust saime, siis teadsin, et ta enne lapse sündi kohale ei jõua ja nii oligi: vanaema hakkas sõitma täpselt siis, kui poja sündis. Küll aga sai nii vanaema kui ka issi ja suur venna beebit paitada ja hoida juba tema esimestel elutundidel.

Olen südamest tänulik ämmaemand Siirile, kelleta ma kodusünnitust ette poleks kujutanud. Olles kogenud juba korra tema hella hoolitsust, ei oleks ma sel korral kedagi teist tema asemele osanud ette kujutada. Kogu see rahu, soojus ja hool sünnituse ajal ja selle järel oli nii toetav ja eriline.
Olen südamest tänulik selle ootamatu ime eest, et Sa tulid, kallis poja ja tegid endale täitsa ise pesa minu südame alla. Olen tänulik kogu selle imelise raseduse eest, mis kulges kergelt ja rõõmsalt. Olen tänulik selle imelise sünnituskogemuse eest ja kõige rohkem tänulik Sinu enda eest. Meie ühine kooskasvamine saab olema enam kui ilus!
Armastusega Sinu emme.

HINNAD

Teenus Hind
Esmane konsultatsioon telefoni teel tasuta
Veebikonsultatsioon 30€
Nõustamine kabinetis 40 €
Sünnituseelne koduvisiit 50 €
Kodusünnitusabi teenus
(teenuse hulka kuulub kodusünnitus ning sünnitusjärgne koduvisiit. Vajadusel analüüsid lisatasu eest.)
Võimalus tasuda teenuse eest ka osade kaupa
Püsikliendisoodustus 100 €
800 €
Vannirent 40 €
Vestlusringis osalemine 15 €
Vestlusringis osalemine (paarile) 20 €

Väljaspool Tallinna lisandub transpordikulu

KONTAKT

Sünnitusabi OÜ
Tegevusluba L04125
Reg. number 14222164

Telefon
+372 5127827